|
|
| |
|
|
KÜLAS SOOME AJAKIRJANIKE PÄEVADEL |
29.08.2001 |
| Mart Ummelase muljed põhjanaabrite-kolleegide tippürituselt |
| |
Eesti Ajakirjanike Liidu kolmeliikmeline delegatsioon viibis Soome Ajakirjanike Liidu (Suomen Journalistiliitto) kutsel 24.-25. augustil külas Helsingis, kus hõimuvellede ametiliit pidas oma 80. aastapäevale pühendatud suvepäevi. Eestit esindasid EAL-i juhatuse liikmed Ester Šank ja Mart Ummelas ning tegevdirektor Merike Viilup.
Ajakirjanike päevad peeti LUME-keskuses, mis on uus, alles valmimisjärgus konverentsikeskus, kus loodud kõik võimalused sümpoosionide ja seminaride korraldamiseks nüüdisaegse tehnilise varustatuse tasemel. Päevad avas paneeldiskussioon teemal "Kas ajakirjandus on meelelahutus või teenus?", hiljem küll täpsustati ...meelelahutus JA teenus. Kahe tuntud telenäo Leena Kaskela (MTV3) ja Kari Pyrhöneni (Yle) eestvedamisel vestlesid Kauppalehti vastutav peatoimetaja Lauri Helve ja Helsingin Sanomat'e kirjastaja Seppo Kievari, Sonera Plaza -portaali sisujuht Petri Saraste ning Yle uue digitaalkanali Teema juht Ismo Silvo, Helsingi ülikooli meediauurija Anu Kantola ning vabakutseline tele-esineja Kaarina Hazard.
Arutelu keerles põhiliselt mõiste "versiointi" ümber, mida võiks tõlkida ka varieerimiseks. Nimelt on ajakirjanike töö muutumas tänapäeva võrgustunud maailmas üha rohkem substantsi ehk sisu tootmiseks, mida varieeritakse vormiliselt erinevate meediavahendite ja elektrooniliste kanalite tarvis nende spetsiifilistest vajadustest lähtuvalt. Osa väitlejaid leidis, et niisugune varieerimine või toimetamine on ajakirjandusele olnud omane ka varasemast ajast, teiste meelest seab see kahtluse alla ajakirjaniku autoriõigused, edastatud sõnumi adekvaatsuse ning objektiivsuse. Kuidas viia kokku ajakirjaniku kui arvamuskujundaja ja lihtsa teenindaja rolli? Kas taustainfo tootmine peaks olema tippajakirjaniku või mingi abitööjõu teha?
Arutelu lõpuks jõuti siiski üksmeelele, et vaatamata ärevusttekitavaile tendentsidele on sügavat, sisulist ajakirjandust täna siiski märksa rohkem kui veel aastakümnete eest, ehkki ka sisutühja ja madalakvaliteedilist veebiajakirjandust täna piisab. Tõdeti, et operatiivsuse säilitamine on ajakirjanduse jaoks eluküsimus. Kui seda ei suuda traditsioonilised meediavahendid, hakkavad sisu tootma kommunikatsioonifirmad. Nn sisutootmine tuleks iga hinnaga säilitada meediavahendite käes, et mitte päriselt oma identiteeti kaotada. Uute kanalite pealetulekut ei maksaks karta, põhimeedia ei kao seetõttu veel lähiaegadel kuskile.
Ajakirjanike päevi saabus tervitama ka Soome Vabariigi President Tarja Halonen. Viimati oli ligi 40 aasta eest samaga hakkama saanud legendaarne U. K. Kekkonen. Presidendi sõnavõtt oli üllatavalt argine, arutlusteemaks "Avalikkuse taotlus - kasu või kahju"? Oma sõnavõtus mõtiskles Tarja Halonen nii uute protestiliikumiste adekvaatsuse üle kui ka arvustas tänapäeva meedia kohatist tühijooksu. President tõdes, et nii mõneski väljaandes hinnatakse toimetaja tööd vaid kasumlikkuse aspektist. Ta tõi järgmise näite nn müüva artikli kohta. Retsept selleks, et artikkel läheks kaubaks, on järgmine:
-parem konflikt kui teineteisemõistmine,
-parem dramatism kui ebadramaatilisus,
-parem isik kui probleem,
-parem isik inimesena kui rolli või ülesande täitjana,
-parem lihtsustamine kui analüüs,
-parem tunnetele kui mõistusele toetumine,
-parem vorm kui sisu.
Kas te tahaksite elada sellise maailmas, mis on ehitatud nende põhimõtete järgi? küsis president provotseerivalt lõpuks. Kommentaarid on liigsed.
Ajakirjanike päevade peaesinejad oli USA ühe mainekaima nädalakirja Time kaastöölised Donald L. Bartlett ja James B. Steele, kes kõnelesid plenaaristungil ja seejärel ka sektsioonides uuriva ajakirjanduse võimalustest, intervjueerimiskunstist, allikauuringuist ja suurte ajakirjanduslike projektide korraldamisest. Tegemist on ajakirjanikega, kes mitmel korral pannud USA avalikkust võpatama oma hoolsate allikauuringute ja intervjuudega põhistatud paljastustega, mis on seadnud küsimärgi alla Ameerika ühiskonna mitmed põhitõed ja institutsioonid. Muu seas oli juttu ka omaaegsest kütusehiiu Exxoni suurejoonelisest blufikampaaniast energiakriisi päevil, nagu kavatsetaks kütteõli ja bensiini hakata tootma meile, eestlastelegi nii tuttavast põlevkivist. Ameerika ajakirjanikud, kes olid põhjalikult uurinud põlevkivi kasutamise perspektiivitust kogu maailmas, tõdesid juba paarkümmend aastat tagasi, et kavatsus selle mineraali abil vältida kütusekriise, on üks suuremat sorti mulliajamine ning valdavalt rahva raha raiskamine. Firma ise tunnistas sedasama aga alles paarkümmend aastat hiljem, kui hiigelprojekt oli juba ammu tohutute kahjumite tõttu maha maetud. Ameeriklaste see tõdemus paneb muu seas tõsiselt mõtlema selle üle, miks üks teine ameeriklastele kuuluv firma täna nii kirglikult ihaldab sama "kasutuid" põlevkivivarusid Eestis.
Sektsiooniettekannetest võiks rääkida pikalt ja põhjalikult, kuid ilmselt pole selleks veel Eestis päris õige aeg, sest neis käsitleti paljusid selliseid teemasid, mis eestlaste jaoks on üsna kauged ja ka arusaamatud. Digitaaltelevisioonist pole Eestimaal veel haisugi, naiste võrdõiguslikkusest ja naisajakirjandusest ei taha siinmail ükski šovinistlik (noor)ajakirjanik mitte kõige vähematki kuulda. Ta võib selle peale kallale tulla.
Poliitikaajakirjanikele pakkus ehk enim huvi Soome suuruselt 4.-5. ajalehe, Oulus ilmuva Kaleva peatoimetaja Risto Uimonen, kes on aastakümneid töötanud Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat juhtkirjatoimetaja ja kolumnistina. Tema iseloomustused Soome viimaste aastakümnete silmapaistvaimate poliitikute kohta olid ülimalt tabavad. Inimene, kes on palju aastaid päev-päeva kõrval suhelnud poliitika tippudega, rõhutas ometi, et ajakirjanik ei tohi hetkeksi kaotada oma valvsust, sest poliitiku ainus eesmärk on ajakirjanikku vahetult või kaudselt "ära osta". Ettekande ära kuulanud, jäin mõtlema, miks Eestis arvestatav poliitikaajakirjandus praktiliselt puudub, miks ei suudeta meie poliitikaelus toimivaid sama reaalseid protsesse analüüsida ligilähedaseltki võrreldava läbinägelikkuse ja tabavusega kui demonstreeris oma ettekandes Risto Uimonen.
Intrigeerivaid ettekandeid oli teisigi, sealhulgas Soomes toimivast üsna tõsisest enesetsensuurist, mis kohati võib üle kasvada ka majandusoligarhia ringkondade initsieeritavaks sisuliseks tsensuuriks. Teisalt näited, mille põhjal sellisest tendentsist võiks kõnelda, on üsnagi naeruväärsed ja meie ühiskonna jaoks arusaamatud. Näiteks puhkes pool aastat tagasi tõsine riid Soome TV-kanali Nelonen saate Palaneen käryä (Kõrbelõhn) ümber, kus üks Helsingin Sanomat'e ajakirjanik kõneles Soome Loto peadirektori Matti Ahde käitumisest naiskolleegidega, mida võiks nimetada ahistamiseks töökohal, ja sellestki, kuidas tema tööandjad HS-is on püüdnud neid fakte igati kinni mätsida. Ehkki Matti Ahde kevadel õiguskantsleri analüüsi järel oma kohalt ka maha võeti, katkestas Nelonen (kuulub Sanoma-kontsernile) ka eelmainitud produtsendi emafirmas, sõltumatus videotootjas Tarinatalo käivitatud saateprojekti ja lõpetas lepingud selle autoritega. Hämmastust tekitab täna ehk veel vaid see, et endise poliitiku üsna leebe naisteahistamine kutsus esile nii kõrgetasemelise ringkaitse moodustumise Soome establishment'is ja ajakirjandusvabaduse põhimõtete küsitavaks muutmise.
Lõpuks tuleks paar head sõna öelda ka Soome Ajakirjanike Liidu tegevjuhtkonnale, kes suutis lisaks kahepäevasele sisukale konverentsile korraldada reede õhtul meeleoluka vastuvõtu Helsingi südalinnas restoranis Pörssi, mis nagu loodud taoliste enam kui 300 osavõtjaga kokkutulekute soliidseks lõõgastumispaigaks. Muu seas esines seal Helsingi ajakirjanike ühendus omaloomingulise lavastusega, mis kujutas endast humoristlikku läbilõiget organiseerunud ajakirjanikkonna elust ja tegevusest 80 aasta vältel, sealjuures tõeliselt ennastohverdavate rollitäitmiste ning kaasakiskuvate ühislaulmistega.
Soome ajakirjanike ligi 13 000 liiget hõlmav ametiliit elab täna oma vaieldamatut õitsenguaega, mil on igati sobilik kerge huumori ja üleolekuga vaadata tagasi möödunud ajale, kui alles eneseõigustuse eest. Eesti Ajakirjanike Liit on tänaseks paraku selles faasis, kus Soome sõbrad juba mitukümmend aastat tagasi. Ent protsessid on pidurdamatud ja ka EAL on loodetavasti peagi, Eesti kiiret arengut arvestades ehk juba 3-5 aasta pärast valmis korraldama sama kõrgel tasemel ajakirjanduskonverentse, nagu seekord kogesime Helsingis. Asi pole ju üldse mitte rahas, vaid pealehakkamises ja ajakirjanike solidaarsuses, kõik muu tuleb iseenesest!
Mart Ummelas
juhatuse liige
|
|
|
|
|
