Eesti Ajakirjanike Liidu järelehüüe oma auliikmele Mari Tarandile
14.01.1941-5.10.2020
Elupõline ajakirjanik ja eesti keele hoidja. Eesti Ajakirjanike Liidu auliige aastast 2007.
kasvasime nagu tõrud
sugupuu on tumm
nüüd ei ole enam muud kui
kirvemehe samm
/Jüri Üdi/
Need read on pärit Mari Tarandi noorema venna Juhan Viidingu luulekogust „Detsember“. Siis oli 1971. aasta. Mina olin selleks ajaks juba mitu aastat oodanud Mari Tarandi häält raadiost. Ei Juhan Viidingust ega Jüri Üdist ei teadnud ma siis veel midagi. Aga Mari Tarandi tehtud saated mulle meeldisid.
Ma arvan, et kõigepealt paelus mind tema hääl. On hääli, mis sobivad eetrisse ja on hääli, mis tuleks mikrofonist kaugel hoida. Mari hääl oli selline, mis pani kuulama. Ja kui ühe inimese hääl köidab su tähelepanu, hakkab köitma ka tema jutt. See on raadio fenomen, ringhäälingu nõidus. Mikrofon, salvestusseade, juhtmed ja saatjad on mõttetud, kui pole inimest, kes valdab raadio häält ja keelt, milles ta suhtleb. Mari valdas nii keelt kui ka häält. Tema lastesaated, luulesaated ja keelesaated panid kuulama ja mõtlema.
Eesti Raadiol, või peaks kasutama väikesetähelist üldnime – eesti raadiol – on alati olnud sümbolhääled, mida oodatakse, ilma milleta ei ole võimalik raadiot ette kujutada. Mari Tarand oli üks nendest häältest. Õnneks jäävad tänapäeval hääled alles – lintidele, plaatidele, failidena. Raadiol on võimalus hääli ja mõtteid ka aegade tagant uuesti kuulajani tuua. Ja raadiol on üks karm omadus – just raadiomikrofoni ees oled kuulaja ees alasti. Hääl reedab, kas oled tark või loll, kas usud, mida räägid või annad edasi võõraid mõtteid. Mari Tarandi luule- ja keelesaated on mõttetihedad ja selged.
Jüri Üdi luuletuses on veel üks rida, mida siin osundada sobib: „murdund tüve toetab piison.“ See tugev loom jääb toetama seda, mida Mari Tarand eesti rahva ja kultuuri jaoks teinud on.
Puhka rahus.
/Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse nimel aseesimees Ago Gaškov/
-------------------
Mari Tarand on see ajakirjanik, kelle sõna tähenduse sünd keeles on olnud mitme põlvkonna eestlastele ajanärv ja iganädalane kultuuriteenistus.
Mari Tarand on astunud oma teekonnal isa Paul Viidingu jälgedes, kes ajas Eesti ringhäälingu kirjandusvagu juba 1930ndate lõpus, tuues raadiokuulajateni Eesti uuemaid poeese ja lastes Eesti keelel mõtteluules särada.
Mari Tarandi nõudlik kõrv mõttele, mõtteselgusele on armsas kooskõlas ta filigraanse kunstipärase käekirjaga, millisega näiteks on vormistatud tema kuldaväärt arhiiv Eesti Raadios -- Laulupidude reportaažid, Kooliraadio, lastesaated, kolmapäevased keskööprogrammi luulesaated, Keelekõrv, Kultuurikaja. Mari eluilu keeleline rõõm on tõusnud laulutuules taevani, sinna Eesti kultuuri ja ajakirjanduse igavikulisele parnassile, kuhu kutsus Peterson 'kas siis selle maa keel ...'
Mari Tarandi teekond igavikku, lastesaadetest luuletundideni, jääb elu märgiks raadioajakirjanduses ja ootab, et Eesti ajakirjandus neis valdkondades ja žanrides edasi uuesti elule ärkaks, peale pikka aega, mil lastesaated ja kunstisaated on hääbunud.
Seda Mari Tarandi sageli räägitud soovi peame kurbuses meeles pidama ja edaspidi täitma püüdma.
/Eesti Ajakirjanike Liidu liige ja kauaaegne kolleeg Eesti Raadio kirjandussaadete toimetuses Maarja Pärl Lõhmus/