Gruusia ajakirjanduse hetkeseis ajakirjaniku Tea Mariamidzega
Salvestatud 3.05.2022
Tea Mariamidze: Tere õhtust! Tutvustan end lühidalt. Minu nimi on Tea Mariamidze. Praegu elan Tallinnas ja olen vabakutseline, kuid töötasin kuus aastat ingliskeelsetes ajakirjanduskanalites Gruusias. Valmistasin ette esitluse, mille jaoks võtsin kontakti ka oma endiste kolleegidega, kellelt saadud teave on lisatud esitlusse.
Enne, kui annan edasi oma kolleegide arvamused Gruusia ajakirjanduskeskkonnast, vaadakem lühidalt arvamusi Gruusia kohta mõnedes rahvusvahelistes raportites. Piirideta Reporterite pressivabaduse indeksis on Gruusia 60. kohal. Vaadates aastaid alates 2013. näeme, et kuni 2018. aastani olukord paranes, kuid viimase kolme aasta jooksul on olnud seisak, olukord pole paranenud ja mu kolleegid räägivad pidevalt, et asjad lähevad aasta aastalt halvemuse poole. Samas indeksis öeldakse:
• Gruusia meedia on küll mitmekesine, kuid polariseerunud ja veel mitte sõltumatu
• Meediaväljaannete tegevust püüavad segada julgeolekujõud
• On juhtumeid, eriti valimiste ajal, kui politsei ründab ajakirjanikke ja jääb karistamata
• Rahvusliku Kommunikatsiooninõukogu õiguseid on laiendatud tsensuuri ja järelevalveni
Freedom House’i värskes raportis paigutub Gruusia üldiselt 58. kohale, aga meedia osas öeldakse, et keskkond on mitmekesine, kuid kallutatud, ja kuigi väljendusvabadus on üsna laiaulatuslik, muutub valitsus ajakirjanike vastu aina agressiivsemaks. Ajakirjanikke on valitsuse järelvalve alla võetud. Avalik-õiguslikes kanalites ähvardab vallandamine ajakirjanikke, kes kritiseerivad valitsust.
2021. aasta raport Gruusias paiknevalt MTÜlt Georgian Charter of Journalistic Ethics, kes on ala peamine jälgija, ütleb samuti:
• Ajakirjanike tegevusse sekkumine on muutunud tavalisemaks
• Ajakirjanike vastane füüsiline ja suuline vägivald on kasvanud
• Valitsusametnikud soodustavad ajakirjanike vastast vägivalda
• Esineb väljendusvabaduse piiramise juhtumeid
• Ringhääling on teravalt polariseerunud ja läheb iga-aastaga halvemaks
• Gruusia unistuse nime kandva valitseva partei esindajad keelduvad tihti vastamast valitsust kritiseerinud ajakirjanikele
Ajakirjanikevastase vägivalla kulminatsioon oli 5. juulil 2021, kui 53 LGBT-vastast meeleavaldust kajastanud ajakirjanikku rünnati jõhkralt. Ajakirjanike vigastuste seas olid peapõrutused, keemilised põletused, käeluumurrud. Mõned viidi haiglasse. Üks ajakirjanikest suri neli päeva hiljem. Juurdlus ikka veel käib. Mitmed Gruusia ajakirjanikud ütlesid, et valitsusametnikud julgustasid ajakirjanike ründamist ja et nüüd kohtavad teleajakirjanikud rünnakuid igal pool. Riik pole reageerinud probleemi lahendamiseks. Põhiseaduses on olemas artikkel 54, mille kohaselt ajakirjanduse tegutsemise takistamine on karistatav, kuid see ei funktsioneeri. On vaid üksikuid juhtumeid, kui ajakirjanikke rünnanud isikud on vastutusele võetud.
Seoses nende 5. juuli sündmustega võeti mitmeid inimesi vahi alla ja pandi vangi, kuid organiseerijaid jäid karistuseta, kuigi kõik oli dokumenteeritud ja salvestatud. Sajad ajakirjanikud kajastasid seda meeleavaldust. Mõni kuu hiljem lõid selle rünnaku organiseerijad oma partei.
Enne kui edastan, mida arvavad Gruusia ajakirjanikud, ütlen mõne sõna ajakirjanduse olukorrast riigis. Oleme ammu teadnud, et Gruusia meedia on polariseerunud ja seda tõendavad ka kõik need raportid, mida näitasin. Peavoolumeedia on jagunenud kaheks – opositsioonimeelseks, kes kritseerib valitsust ja on lojaalne mõnele opositsiooniparteile, ning valitsusmeelne meedia, kes toetab valitsust ja kelle toimetuspoliitika on valitsuse poolt ning opositsiooni suhtes negatiivne. On ka mõned väikesed väljaanded, peamiselt veebis, mis püüavad auditoorimile anda erapooletut ja tasakaalustatud informatsiooni. Kuid neid pole palju ja nende mõju on vähene rahapuuduse tõttu. Neid rahastatakse rahvusvaheliste doonorgrantide abil ja seetõttu ei suuda nad konkureerida ülalmainitud kahe suure rühmaga. Muidugi tähendab see, et väikesed meediakanalid on Gruusias ebavõrdses seisundis.
Muidugi sai meediaväli pandeemia tõttu tõsiselt kannatada, seda mitte ainult Gruusias. Gruusia reklaamisektor, mis on meediväljaannete peamine sissetulekuallikas, kuivas kokku. Mõned suuremad väljaanded said finantsabi omanikelt, mis põhjustas väljaannete suurema kallutatuse nende huvide poole. Loomulikult on see, kui väljaanded esindavad vaid omanike huve, auditooriumile kahjulik, sest ei saa tasakaalustatud, erapooletut ja faktipõhist teavet.
Meedia teemad pole alati kooskõlas ühiskonna omadega ja kajastatav tegelikult riigis prioriteetne ning erilist tähelepanu vajav.
Nüüd mõned arvamused mu Gruusia kolleegidelt.
Nata Dzevilshvili, Indigo tegevdirektor, endine Georgia Charter of Journalists Ethics juht:
„Üks rängemaid probleeme riigis on ebaseaduslik pealtkuulamine. 2021. aasta septembris avaldati sadu ebaseaduslikke salvestisi, kus paljastati teiste seas ka ajakirjanikke. Salvestised tegid avalikuks väikseimadki detailid, kuidas ajakirjanikud teavet hangivad ja kuidas oma allikatega suhtlevad. Muidugi rikub see ajakirjanduse allikakaitse põhimõtet ja seab meediatöötajad raskustesse info hankimisel, kuna nad peavad nüüd kaitstumad teed leidma.“
Gvantsa Gabekhadze, Agenda poliitikatoimetaja:
„Meil on avalikult Kremli poolt toetatud teleplatvormid. Nende eesmärk on levitada Vene propagandat ja veenda avalikkust, et Gruusia saab hakkama vaid Venemaa alluvana. Gruusia usaldusväärseim allikas on kirik, seega sihivad sellised platvormid õigeusklikke ja kasutavad ära usuteemasid, et panna neid uskuma, et nemad on „patrioodid ja väärtuste kaitsjad“. Nende meediakanalite omanikud kavatsevad valimistel osaleda. Valitsus ja asjakohane regulatiivne nõukogu pole selle propaganda takistamiseks midagi teinud.“
Sophie Datishvili, raadiote Vaba Euroopa ja Vabadus ajakirjanik Gruusias:
„Valitsuse kontrollitavates telekanalites näeme tsensuuri. Hiljuti suleti teleprogramm „Uus nädal“ ja selle saatejuht teatas, et juhtkond käskis nende ajakirjanikel mitte tegelda teatavate teemadega ja mitte intervjueerida teatavaid isikuid, kes olid nö mustas nimekirjas. Sellist tsensuuri on viimase 15-16 aasta jooksul Gruusias ette tulnud mitmel korral ja mitme valitsuse ajal.“
Ja nüüd veidi sellest, kuidas kajastatakse Venemaa sissetungi Ukrainasse. Sõda Ukrainas on, nagu mujal maailmas, ka Gruusias tuline teema ja mõned ajakirjanikud töötavad veel Ukrainas, teevad otselülitusi. Sõjakuritegude teemat kajastavad erapooletult nii valitsusmeelne kui ka opositsioonimeelne televisioon. Objektiivset informatsiooni sõjast saavad grusiinlased nii televisioonist kui ka online-kanalitest. Venemeelsed kanalid väidavad, et Ukraina püüab kaasata Gruusiat sõtta.
• Nägime mitmel korral, et meediaväli on Gruusias väga polariseeritud.
• Ajakirjanikud ei tunne end turvaliselt oma tööd tehes
• Valitsuse kontrollitavates telekanalites lokkab tsensuur
• Tohutu probleem on ebaseaduslik pealtkuulamine ja jälitamine
• Mõned ametnikud ignoreerivad valitsuskriitilisi ajakirjanikke ja julgustavad ajakirjanike vastast vägivalda
• Vene propagandat edastatakse aktiivselt venemeelsetes kanalites
• Venemaa sissetungi Ukrainasse kajastatakse laialt, sellel alal probleemi pole
• Mõnede meediakanalite toimetuspoliitika on ohustatud
See oli lühike ülevaade ajakirjanduse olukorrast Gruusias. Vastan hea meelega küsimustele.
Helle Tiikmaa: Mul on küsimus. Sa mainisid LGBT-ga seotud meeleavaldust ja ajakirjanike ründamist, üks isegi suri. Ka probleemid Vene propagandaga jne. Kuidas tundub, kas Gruusia probleeme ajakirjandusvabaduse ja ajakirjanike võimalusega töötatada eetikakoodeksit järgides – kas seda märgatakse väljaspool Gruusiat piisavalt?
TM: See ei ole üldtuntud. Ka mitte Eestis või mujal Euroopa Liidus. Gruusia ajakirjanikud räägivad sellest alati, kui neil on võimalus, kui nad osalevad rahvusvahelistel seminaridel või konverentsidel. Neid teemasid märgatakse ka Euroopa institutsioonide raportites. Nii et see on teada, kuigi mitte see, kui pingeliseks on asjad muutunud viimasel ajal. Kui ma esitlust ette valmistades oma kolleegidega rääkisin, mainisid kõik neid teemasid ja ütlesid, et ei tunne end enam julgelt, kui oma tööd teevad. See vägivald on muutunud hullumeelseks. See on valitsuspoliitika. Paljud ametnikud käituvad avalikult agressiivselt opositsioonimeelsete ajakirjanike suhtes ja see osa ühiskonnast, kes valitsust toetab, jagab ka seda vägivaldset käitumist. Kui nad järgmisel korral näevad sama ajakirjanikku kuskil töötamas, nad juba käituvad agresssiivselt. Nagu ma ütlesin, kulmineerus kõik LGBTQ meeleavalduse vastumeeleavaldusel, kus natsionalistlikud rühmad ründasid ajakirjanikke. LGBTQ inimesed polnud niivõrd märklauaks, kui ajakirjanikud olid. Seda sellepärast, et osa Gruusia ühiskonnast on üsna traditsiooniline ja kitsarinnaline. Nad arvavad, et liberaalsed meediaväljaanded suruvad Gruusia ühiskonnale peale mitte eriti häid Euroopa väärtusi. Sellepärast ongi nad agressiivsed, nad ei taha, et sellised väljaanded on olemas ja seepärast takistavad nad ajakirjanike tööd. Kuid kõigi ajakirjanike, näiteks valitsusmeelsete kohta see ei käi.
HT: Esitluse ajal mõtlesin sellest, et kuivõrd Gruusia on venelastele viisavaba, valivad paljud Venemaalt lahkuma sunnitud sõltumatud ajakirjanikud selle riigi. Kas tead, kas sellel hulgal saabunud ajakirjanikel on Gruusia ajakirjandusväljale ka mingi mõju või nad lihtsalt on seal?
TM: Nii palju, kui ma tean, pole neil praegu mingit mõju, sest nad ei töötagi eriti ajakirjanikena. Kuid – sõja alguse järel ei lubatud mitmeid Ukraina ajakirjanikke Gruusiasse, kuid Venemaa ajakirjanikke lubati. See oli valitsuse otsus, sest Gruusia valitsuse seisukoht sõja suhtes on praegu nö neutraalne. Peaminister on mitu korda öelnud, et ei soovi Venemaad ärritada, ja me peaksime vaikima. Oleme näinud mitmeid juhtumeid, kui Ukraina opositsiooni ja ajakirjanduse esindajad ei lubatud riiki. See on kurb otsus. Mitmed Gruusia ajakirjanikud kritiseerisid valitsust selle pärast.
HT: Ajakirjanikuna ma vaikimist eriliseks valikuks ei pea. Tänan, Tea, meie aeg on läbi, kuid tänan, et osalesid ja rääkisid teemal, millest palju juttu ei tehta.
TM: Tänan kutsumast!