18.01.1931-3.08.2021
Väärikas vanuses on lahkunud legendaarne raadioajakirjanik, Ajakirjanike Liidu üks pikaajalisemaid liikmeid (aastast 1958) ning auliige (2011) Ene Hion. ENSV teenelise ajakirjaniku tiitliga pärjati teda 1975. aastal.
Pärast seda, kui Valdo Pant tegi temaga, alles koolitüdrukuga, 1948. aastal raadiointervjuu, oli tema otsus kindel. Ta tahtis saada raadioajakirjanikuks. Tema soov täitus – suurema osa oma elust oli Ene Hion seotud Eesti Raadioga. Kuna tollal Eestis veel ajakirjandust õppida ei saanud, siis astus ta Moskva ülikooli, mille lõpetas 1955. aastal. Samast sügisest asus ta tööle raadiomajja ning töötas seal järjepanu 1990. aastani, tehes selle aja jooksul sadu saateid. Populaarseimad ja ka Eesti ajaloo seisukohast tähtsaimad neist olid ehk 1980ndate algul eetrisse läinud sari „Kolm meest stuudios“ ning 1988-1990 „Loominguliste liitude kultuurinõukogu saatetund“. Mõlemaid kuulati, raadio kõrva äärde surutud, et ükski sõna kaotsi ei läheks.
Võib-olla ei olnud „Kolm meest stuudios“ eriline julgustükk, ent piiride kompamisega oli tegemist ometi. Need kolm meest olid tollal mõnevõrra isegi dissidendi seisuses teadlane, kosmoloog ja filosoof Gustav Naan, n.ö endine bolševik Hendrik Allik ja nimekas kunstiteadlane Villem Raam. Saates arutati mitmesuguseid päevaprobleeme, vaieldi nii, et õhk särises. Mõnes mõttes andis see saatesari aimust uute aegade tulekust, kuigi keegi veel ei teadnud, milliste.
Aga kui Ene Hion hakkas 1988. aastal juhtima „Loominguliste liitude kultuurinõukogu saatetundi“, siis olid uued ja väga põnevad ajad juba käes. See oli aeg, mil kultuuriavalikkust kuulati, ja see saatesari andis võimaluse neid kuulata.
Ene Hioni sulest on ilmunud terve rida raamatuid, millest olulisematena võiks nimetada „Valdo Pant – aastaid hiljem" (2013)", „Südamete murdumise maja" (2018) ja „Julm kümnend. 1940-1950 teismelise silmadega" (2019).
Väga oluliseks pidas Ene Hion ka Naiste Kodanikukoolituse Keskust, mille üks asutajaid ta 1998. aastal oli. Nagu ka Ene Hioni Fondi, mille ta asutas koos soomerootslaste naisorganisatsiooniga Svenska Kvinnoförbundet. Fondi eesmärk on muu hulgas edendada ühiskonnas tasakaalustatust ja võrdõiguslikkust. Fondi stipendiumi on seni pälvinud 13 isikut, nende hulgas Barbi Pilvre, Marju Lauristin, Ene-Liis Semper, Katri Raik ja Astrid Kannel.
Ene Hionist on saanud mälestus.
Tema saateid pole just kuigi palju alles, sest helilint oli defitsiit nagu videolintki, mida salvestati üle, kuni järel olid vaid ribad. Aga nii, nagu mäletavad tema saateid kõik, kes neid kunagi kuulasid, jääb tema jälg maha ka Eesti ajakirjanduse ajalukku.
Eesti Ajakirjanike Liit