Läti eetikamaastik
Salvestatud 9.12.2022
Läti avalikõigusliku meedia ombuds Anda Rožulkane:
Kuni 2017. aastani ei mainitud Läti meediaseaduses meediaeetikat. Praegu oleme eneseregulatsiooni struktuuri ülesehituse alguses. See sätestab kaitse või vastutuse auditooriumi ees ja tõstatab ajakirjanduse ning meediaeetika arutlusi. Kõik algas meediapoliitika alusdokumendist, mis järgis esimesi meediapoliitika ideid. Loodud meediaeetika nõukogusse – see on mittetulundusühing – kuuluvad peaaegu kõik Läti suuremad meediaettevõtted ja see tegeleb meediaeetika küsimustega. See on 7 liikmega üleriigiline organisatsioon, nõukogu liikmeid valivad igal aastal ametisse asutajad. Oluline on, et kaebuse saavad sinna esitada vaid need, kelle enda õigusi on rikkunud mõni konkreetne väljaanne.
Muidugi, alates iseseisvuse taastamisest oli mitmel, enamasti välisomanduses olnud meediaettevõttel oma sisemine eetikakoodeks. Meil on praegu kaks professionaalsel tasemel ajakirjanike organisatsiooni, kel on oma eetikakoodeksid ja kaebustega tegelevad nõukogud. Tähtis detail on aga, et üks neist, omaaegne Läti NSV Ajakirjanike Liit, ei olnud ega ole praegugi aktiivne ega mõjukas. Seetõttu lõi väike rühm kolleege 2010. aastal uue, Läti Ajakirjanike Assotsiatsiooni, mis on eetikaküsimustes ja ajakirjanike õiguste eest seismisel aktiivsem. Siiski on mõlemas vähe liikmeid.
Uusim tase meediaeetikas on märtsis loodud organ, mida mina esindan – avalikõigusliku meedia volinik. Tegelen kõigi avalik-õiguslike meediaorganisatsioonide sisuküsimustega. Läti avalik-õiguslik televisioon ja raadio on suurimad meediaorganisatsioonid, mis loovad originaalsisu mitmel tehnilisel platvormil.
On vähemalt kolm probleemide rühma:
Esiteks, täpsuse teema, mis tõstatab küsimusi tõest ja valest, manipuleerimisest. Tegelesin mõnede faktipõhiste kaebustega, kuidas ajakirjanikud esitavad tegelikkust, kuidas nad faktidest uudiseid loovad. Tavaliselt on tõestust leidnud kaebused väikesed vead. Näiteks jättis ajakirjanik tsitaadi jutumärkidesse panemata, näitamata sel moel, et tegemist oli sünkroonlõiguga ja mitte meediaorganisatsiooni või uudisteosakonna arvamusega. See on tunnusmärk, et auditoorium saab aru meedia- ja ajakirjanduseetikast, mida pean positiivseks suunaks.
Teine suur probleemide rühm, mille üle kaevatakse, on ajakirjanike käitumine allikatega, tihti individuaalne ja nähtamatu. Kuidas ajakirjanikud suhtlevad WhatsAppis või mõnel muul digiplatvormil oma allikatega. Mõnikord tunnevad kaebajad, et nende õigusi rikutakse või on ajakirjanikud ebaviisakad. Sellega on seotud veel üks teemarühm – kuidas ajakirjanikud avalikult käituvad sotsiaalmeedias, kuidas auditoorium ja allikad eristavad, kas ajakirjanik on parajasti eraisik või esindab oma meediaorganisatsiooni, oma kutset.
Kolmas suur probleemide rühm, mida pean väga oluliseks, on stereotüüpide loomine ühiskonnas. On olnud mõned avalikud kirjad ja ka suunatud kaebused. Näiteks, kuidas spordiajakirjanikud nimetavad naissportlasi tüdrukuteks. Sarnane on ka poliitdebattide soolise ülesehituse probleem. Pean seda huvitavaks, sest näen, kuidas selle taga on elukutse rutiinid või konservatiivne lähenemine, kuidas auditoorium eeldab, mil viisil ajakirjanikud peaksid mingeid teemasid käsitlema.
Kõige teravam ja valusam probleem, mis ei pärine auditooriumilt, vaid avalikõigusliku meedia ajakirjanikelt, on pidevad ja poliitiliste institutsioonide korraldatud rünnakud nende vastu. Nad tunnistavad tihti, et see tekitab eneseregulatsiooniprobleemi, sest rünnakud on õelad ning sotsiaalmeedia ja teiste digitaalsete platvormide keskkond on aina vaenulikum. On olnud juhtumeid, kui ajakirjanikud keelduvad teatavaid vastuolulisi teemasid kajastamast.
Pidevalt on näha kaht olulist narratiivi – esiteks, avalikõigusliku meedia ajakirjanikud ja toimetajad on rumalad, ebaprofessionaalsed. OK, sellega võib veel leppida. Aga valusam ja ohtlikum on teine, mis süüdistab avalikõiguslikku meediat, et see töötab avalikkuse huvide vastu, ei ole iseseisev, ei hoia avalikkuse poolele. See on probleem.